Mida inimesed esimest korda bowlingusaalis olles kogeda võivad

Ühel tavalisel nõmeda ilmaga suvepäeval, kui Viljandis jälle mitte ühtegi sündmust ei toimunud, otsustasid Keidi ja Harri minna bowlingut mängima. Harri oli nooremana iga vaba hetke sõpradega bowlingut mängimas veetnud ja siis sai ta selles mängus ka päris osavaks. Nüüd ootaski ta huviga, et teada saada, palju nendest oskustest veel alles olid. Seda aga, mitu korda Keidi oma elu jooksul bowlingusaali oli sattunud, sai vabalt kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Aga mis sellest, talle meeldis lihtsalt mõte toredast vaba aja sisustamise viisist.

Jõudnud bowlingusaali, pidid nad vahetama jalanõud spetsiaalsete bowlingukingade vastu, mille jätel neid suunati kolmandale rajale. Endale sobiva kuuli valimine oli Keidi jaoks maru keeruline, enamik tundusid liiga rasked, need jällegi, mis olid paraja raskusega, olid liiga pisikeste aukudega sõrmede jaoks, lõpuks ta valis ühed kergemad kuulid valikust. Harril aga ei näinud valimine kuigi raske, ühtlasi sobisid talle ka raskemad kuulid, kui Keidile.

Keidi lasi Harril alustada, kes sai kohe esimese kahe viskega spare-i.  Harril tundus kogu tehnika sujuvalt välja tulevat, võttis hoogu, sihtis ja kuul veeres kenasti raja keskel. Ja nii läks kindlalt iga kord, esimese mängu kümne ruudu ajal sai ta mitu strike-i, mitu korda spare tulemuse ja alla kuue kurika vist pikali ei lennanud kordagi.

Mida inimesed esimest korda bowlingusaalis olles kogeda võivad

Keidil nii hästi ei läinud, kui mõned korrad välja arvata, eks see oli algaja õnn. Keidil oli sedasi tihti, mängu alguses võis väga vedada, aga siis õige pea õnn pöördus ja mäng hakkas minema hoopis teise rada.  Mitu palli läksid üldse renni ja Keidi kohta on oluline teada, et ta pole üldse hea kaotaja, isegi, kui tegemist ei ole otseselt võistlusega, siis talle ei meeldi kellestki halvem olla ja nii hakkaski Keidi meeleolu vägisi halvaks kiskuma…

Seda märgates, otsustas Harri olukorda päästa proovida ning tõttas appi. Esimese asjana vaatasid nad koos üle hoovõtu. Nimelt Keidi kasutas kahe jala vahelt kuuli veerema panemise tehnikat. Selle asemel harjutasid nad ühte tavalisemat – nelja sammuga hoovõttu, et kuulile rajale lisa hoogu anda. Selle järel nad mõtlesid käe liikumisele viske ajal. Harri seletas, et esimese asjana tuleb teha liigutus, millega tõugatakse kuul kehast eemale ja käsi sirgeks, seejärel tuleb liigutada sirget kätt tahapoole ja siis uuesti ette (justkui pendel). Kui käsi jõuab ette, ongi õige aeg kuul vabastada ja käsi ise liigub edasi üles. Et visata kuuli otse, on oluline, et käelaba jääks kogu aeg samasse asendisse. See tundus erinevalt kurvi või vindipalli viskamisest kõige kergem. Ja siis nad asusid muudkui harjutama, et hoovõtt, käe liikumine, sihtimine raja keskele ja palli õigeaegne vabastamine tuleksid välja võimalikult sujuvalt.

Alguses võttis Keidi hoogu ja jäi raja algusjoone juures hoopis seisma. Ise mõtles, et jalgade vahelt oli ikka kergem visata. Aga mida rohkem ta harjutas, seda sujuvamaks kogu vise koos liikumisega muutus ja Keidi hea tuju tuli ka tagasi. Harrit ta sellel korral mängudes küll ei võitnud, aga ta mõtles endamisi, et harjutamine teeb meistriks ja kes siis teab, mis veel võib saada…